Kui elu muutub üksluiseks, tasub seda raputada 1930ndate Inglismaal, näiteks glamuursel perekondlikul õhtusöögil kodumõisas, kus intriigid ja uus elustiil viivad mõne osalise räpaste manöövriteni, vahendab sündmuskohalt enne oma mõrva Linett Grey.
Harperite perekond on kogunenud tähistama peretütar Joanna 21. sünnipäeva. Õhtusöögil osalevad pereisa Charles, tema uus naine Cornelia, lapsehoidja Linett ning teised lähedasemad sugulased ning nende kaaslased. Charles kingib tütrele kadunud ema juveelid ja teeb oma armukesest lapsehoidjale Linettile üle lauaotsa nilbet nalja. Igaks juhuks on sugupuu seinale joonistatud, sest mine tea, millal läheb meelest, kes on su õed-vennad või tädid. Samal ajal haub üks laua ümber kogunenutest armutut mõrvaplaani. Sellise ajas 80 aastat tagasi mineva verise õhtusöögi korraldasid Ülikooli kohvikus kahekesi ettevõtte Allegro MW püsti pannud sõbrannad Mall Türk ja Katrin Luts.
Kamaluga Christie‘t
Mall ei koonerda Katrini krimkalugemust kommenteerides, nimetades sõbrannat suisa Agatha Lutsuks, kes iga mõrvamüsteeriumi hommikul laua taha istub ja uut juhtumit nuputama asub. „Eks Agatha Christie on olnud mulle suur eeskuju, ma olen laenanud temalt just inglise nimesid ja õhtustikku, aga mitte ühtegi terviklikku juhtumit,“ jutustab Katrin. Mõrvamüsteeriumid olid eriti populaarsed 1930ndate Inglismaal, kus inimesed armastasid tulla nädalavahetuseks kokku mõnda mõisa, kus hakati üheskoos stsenaariumi järgi mõrvajuhtumit läbi mängima ning lahendama, räägivad naised. Kuna tänapäeval pole inimestel enamasti nii palju vaba aega, lahendatakse Tartus mõrvajuhtumeid ajastutruudel õhtusöökidel.
Sada protsenti stiilne
Mõrvalugude välja mõtlemine ning müsteeriumite korraldamine on naistele hobiks. Igapäevaselt töötab Mall Vanemuise teatris noorsootöö juhina ning Katrin juhib erivajadustega laste Kroonuaia priitahtlikku näitemänguseltsi. Mõrvaga vürtsitatud õhtusööke on nad andnud juba seitsmel korral, nii vähem kui kümneliikmelisele seltskonnale kui ka 30-le osalejale. „Mida rohkem inimesi, seda rohkem erinevaid kuritegusid ja liine, et kõigil jaguks tegevust,“ räägib Katrin. „Alati toovad inimesed ka ise liine juurde, mõtlevad välja oma tegelasi, keda stsenaariumis tegelikult pole, see teeb asja veel põnevamaks.“
Mõrvamüsteerium toimib lihtsalt: igaüks „loosib“ – tegelikult hakkavad tegelased Malle ja Katrini peas juba tööle, kui nad osalejaid näevad, nii et nad suunavad kergelt eriti hästi sobivaid rolle mõnele inimesele – omale tegelase, kelle kohta on kirjas tema ülesanded, mis tuleb õhtu jooksul võimalikult kiiresti sooritada. Ühel kaardil seisab ülesanneterivi lõpus mõrv.
Eriti oluliseks peavad Mall ja Katrin enne õhtusöögi algust riietusruumis veedetud tunnikest, sest see aitab paremini ajastuga harjuda ja hiljem kiiremini rolli sisse elada. Ühele tõelisele stiilipeole omaselt hoolitsevad korraldajad ka kostüümide eest. Ratastel kostüümilaenutuse stilist valib igale osalejale ajastusse suurepäraselt passiva kostüümi ja aksessuaarid, juuksur sätib soengu ning jumestaja aitab luua võimalikult süütu ilme, mida keegi mõrvas kahtlustada ei oskaks.
Seekord õnnestus jumestajal mõrtsukaliku ilme peitmine ühes Malle ja Katrini riukaliku stsenaariumiga eriti hästi, sest Harperid ei suutnud paljastada enda seast halastamatut kägistajat.
Kord süüdistati peole kutsutud perearsti doktor Karelli, kord edevat filminäitlejat Gregoryt, kuid lõpuks pidi ikka laip enda eest ise rääkima ja oh siis seda imestust – lõpplahendus oli rabav nagu Agatha Christie‘l ikka.
Autor: Mari Mets, toimetus@tartuekspress.ee