Meist

Meid, Katrinit ja Malle viis kokku teater. Olime mõlemad näiteringi juhendajad ja huvid ja arusaamad maailmaasjadest on meil praegugi sarnased. Sellepärast me nii head sõbrad olemegi!

Katrin räägib endast nii:

Oma esimese eriala omandasin Tartu Ülikoolis, minust sai eripedagoog. Olengi töötanud pikka aega erivajadustega laste koolis, aga mitte õpetaja, vaid huvijuhi ja kooliteatri juhina, samuti  korraldasin  koos oma vahva Kroonuaia Kooli meeskonnaga erivajadustega laste teatrifestivali „Savilind”.

Et elu igavaks ei läheks, peab tegema muutusi ja õppima uusi asju. Mina asusin õppima Tartu Ülikooli kultuurikorralduse erialale. Loomulikult viis see kõik uute võimaluste ja väljakutseteni.

Õnneliku juhuse tahtel sattusime Tartu Loomemajanduskeskusesse. Seal aidati Malle ja minu väike ettevõte Allegro MW OÜ ilmale. Esimene mõrvamüsteeriumgi sai teoks loomemajanduskeskuse seinte vahel ja keskuse inimestele. Nüüdseks täidabki minu päevi stsenaariumite kirjutamine, müsteeriumite läbiviimine ja klientidega suhtlemine. Te ei kujuta ette, kui suurepäraste  inimestega ma seda tööd tehes iga päev kokku puutun!

Mall räägib endast nii:

Muusika ja teater on minu elus olnud väga tähtsal kohal, kümmekond aastat on mu elu olnud seotud ka mõrvamüsteeriumitega.

Õppinud olen muusikat – Tartus Õpetajate Seminaris ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Tartu Ülikoolis õppisin ajakirjandust ja suhtekorraldust. Kasulikku õppust nopin igast päevast, aga suurepäraseid kogemusi on lisanud kümned ja kümned läbiviidud mõrvamüsteeriumid.

Mu põhitöö oli pikka aega seotud  „Vanemuise” teatriga, tegin noortetööd. Praegu töötan Laulasmaal lauluõpetajana ning dirigeerin Lähtel naiskoori.

Mõrvamüsteeriumide korraldamine on mu salahobi (saan ju arvestada Teie diskreetsusega!?). Naudin igat mängu, osalejad ja olukorrad on alati unikaalsed, lahendused üllatavad ja ootamatud.  Ja uskuge mind – elu on  mäng ja mäng ongi Elu!