Kõik ei läinud kolmapäeva õhtul sugugi nii, nagu oleks pidanud minema. Ja uskuge, isegi mina ei oska vastata kõikidele küsimustele, mis teie huulil praegu pakitsevad. Kuigi ma olin seal …
Nagu te ehk juba aru saite, on minu nimi Anne Leidner ning ma olen peoperemehe Charles Harperi ja tema õekese Joanna täditütar.
Charles oli see, kes tuli mõttele korraldada Joanna 21-aastaseks saamise puhul uhke pidu Ülikooli kohvikus. Charles rääkis juba ammu, et on otsustanud kadunud ema juveelid Joannale üle anda just tol õhtul. Sellist võimalust ei saanud ma kasutamata jätta.
Ütlen otse: tegelikult ei arva ma oma kallitest sugulasest midagi. Kõik teavad, et Charles Harper, pealtnäha edukas kinnisvaraärimees, on abielus Corneliaga ainult raha pärast. Cornelial endal pole päritolu ollagi ning tema rahagi olevat räpane. Ja Charles, nägus mees, väärib mu silmis ainult haletsust.
Õhtu algas sellega, et peoperemees pidas vaimustava kõne Joanna auks ja ulatas talle karbikese ehetega. Sellest hetkest alates ei lasknud ma tüdrukut minutikski silmist.
Vastik oli vaadata, kuidas ta laua taga edvistama hakkas. Nagu titt, kes mängib merekivikestega, mõistmata päriskivide võimet inimeste saatusi muuta.
Korraks jäi mul süda seisma, kui Charles ütles, et tark oleks need juveelid kohe perekonna seifi viia. Seifi poleks mu näpud enam ulatunud. Õnneks hajus see seifimõte pärast järjekordset toosti kõigil peast.
Joanna kõrval istus Harperite perekonna arst dr Emma Karell. Panin tähele, kuidas Joanna asus kurtma talle oma peavaluhoogusid. Joanna, olgugi 21, on ikka veel laps. Mõni mees näib temast küll huvitatud olevat, kuid Joanna eelistab meeste seltskonnale hoopis oma sõbrannat Lynetti. Mis sest, et Lynettil on Harperite majas teisigi kohustusi, kuna ta on Charlesi ja Cornelia laste kasvataja.
Niisiis tüdines Joanna peagi peavalu kurtmast ning läks Charlesi, Cornelia ja minu meelest ka Lynettiga terrassile peakest tuulutama.
Juveelid jäid lauale! Ma tõusin, liikusin nõtkelt Joanna tühjaks jäänud koha poole ja istusin doktor Emma Karelli kõrvale.
Ma ei mäleta, millest ma doktor Karelliga neil ärevatel minutitel vestlesin. Minu käed mudisid aga laual olevat salvrätikut, katsid sellega osavalt ehtelaeka, ja kui ma tõusin, siis tõusin koos juveelidega.
Kammerteener John Ellis oli ainus, kellele loota võisin. Minu mõjukad Londoni sõbrad olid talle piisavalt maksnud, et ta võiks aidata mind juveelide majast väljatoimetamisel. Kohtusime temaga ainult hetkeks ja nagu möödaminnes ulatasin talle oma väärtusliku kandami.
Söögisaali sisenesin hoopis teisest uksest. Kuigi mu süda lõi 1000 lööki minutis, ei olnud keegi midagi märganud. Sünnipäevalaps polnud veel lauda naasnud, rääkimata Charlesist ja Corneliast. Minule oli õhtu lõppenud.
Ma kinnitan teile – muust ei tea mina midagi.
Jah, enne desserdi serveerimist jooksis söögisaali näost valge Joanna ja kogeles midagi Lynettist. Kogu seltskond jooksis vaatama. Lynett lihtsalt lamas kõrvalsaali diivanil liikumatuna, silmad pärani.
Doktor Karell mõõtis pulssi ja ütles, et Lynett on surnud. Joanna puhkes valjuhäälselt nutma ja surus kinni sõbranna silmakesed. Keegi ütles, et ah, üks guvernant ees või taga. Ainus mõte, mis minul läbi pea käis, oli, kas nüüd magustoitu ikka pakutakse või jääb see ära. Olin kindel, et juveelide kadumist ei märka pärast sellist sündmust enam keegi.
Nüüd aga liiguvad Tartu peal jutud, et Lynetti surm ei olnudki seotud ootamatu terviserikkega ning et Ülikooli kohvikus leidis aset mõrv.
Kujutage ette, enne kui see kohutav õhtu seal lõppes, hakkas ka Harperite kammerteener John Ellis, mees, keda ma usaldasin, teiste kuuldes mind mõrvas süüdistama!
Mis kasu võisin saada mina vaese Lynetti surmast? Kui just teener ise ei saaks kasu minu mustamisest. Juveelid olid ju veel tema käes.
—————————————————
Mõrvamüsteeriumi osatäitjad:
Anne Leidner – Aime Jõgi, Tartu Postimehe reporter;
Charles Harper – Priit Reiman, Vilde lokaali tegevjuht, Ülikooli kohviku juhatuse liige;
Cornelia Harper – Auli Solo, Tartu loomemajanduskeskuse müügi- ja turundusjuht;
Joanna Harper – Kati Karro, Ülikooli kohviku müügijuht;
Lynett Grey – Mari Mets, Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala üliõpilane;
Dr Emma Karell – Külli Lepp, OÜ Juuksestuudio juhataja;
John Ellis – Tõnis-Denis Meruljev, Ülikooli kohviku klienditeenindaja.
«Mõrvamüsteeriumis» osales kümme inimest. Mängu juhtis Allegro MW juhatuse liige Katrin Luts, Kroonuaia Priitahtliku Näitemänguseltsi juht.
Õhtu õnnestumisele aitasid kaasa Tartu loomemajanduskeskuse kostüümilaenutus ja stilisti nõuanded, juuksuri ja jumestuskunstnike töö.
Õhtu lõpuks selgitati ühiselt välja kuriteo motiivid ja sooritaja, mis siin loos jäävad paraku kirjeldamata.
Anne Leidner
• Joanna ja Charles Harperi täditütar, kes suhtub oma sugulastesse põlgusega. Tema arvates on nad ülbed snoobid, keda elu on liialt hellitanud.
• Tema enda seni üsnagi üksluisesse ellu tuli hiljaaegu seiklus. Ta ühines Londoni allilma grupeeringuga, mis organiseerib suurejoonelisi vargusi kõrgklassi seltskonnaüritustel. See õhtu on Anne’i debüütetteaste. Sünnipäevalapsele Joannale antakse just sel peol üle perekonna juveelid.
• Anne’i esimene ülesanne: varastada juveelid.
• Teine ülesanne: püüda need majast välja toimetada, tehes kaasosaliseks kammerteener John Ellise.
Artikli autor:
Aime Jõgi
Tartu Postimees